keisrilõige

Keisrilõige ehk keisrilõikeosus on kirurgiline sünnitusviis, mille käigus sünnib beebi läbi kõhu- ja emakarju sisselõigete. Seda tehakse siis, kui loomulik sünnitus ei ole ema või lapse jaoks ohutu või kui sünnituse ajal on vaja kiiresti lapse päästa. Sünnitus võib olla plaanipärane (eelnevalt kokku lepitud) või hädaolukorras alustatud.

Indikatsioonide hulka kuuluvad loote distress, ebasobiv loote asend (näiteks breech), platsenta previa või placenta accreta, emaka nõrkus või muud terviseriskid, raske preeklampsia või kroonilised haigused ning mitmikulised rasedused. Eelnev keisrilõige on samuti levinud näitaja, mis mõjutab edasisi sünnitusteplaane.

Protseduur ja anesteesia: enamasti kasutatakse seljaaju- või epiduraalanesteesiat ning harva üldanesteesiat. Kõhu allosas tehakse horisontaalne sisselõige ning emakas sisselõige; beebi ja platsenta eraldatakse ning beebi toimetatakse väljapoole. Seejärel haav õmmeldakse ning kogu operatsioon võib kesta umbes 30–60 minutit, sõltuvalt olukorrast.

Pärast operatsiooni ja taastumist: haiglaravi on sageli 2–4 päeva, kuid täielik taastumine võib võtta kauem. Võimalikud riskid hõlmavad infektsioone, verejooksu, vigastusi lähedastele organitele, adhesioone ning tulevaste raseduste riskide muutumist (nt placenta previa või accreta). Tulevikus on võimalik jätkata VBAC-i ehk vaginaalset sünnitust pärast keisrilõiget, kui see on meditsiiniliselt sobiv ja turvaline. Keisrilõige on elupäästev ja sageli viljakas sünnitusteed, kuid nõuab hoolikat jälgimist ning iseloomulike riskide arvestamist.