domestikatsioon

Domestikatsioon on protsess, mille käigus inimesed valivad ja kohandavad loomi ja taimi nii, et need rahuldaksid inimeste vajadusi. Selle tulemusena ilmnevad nii fenotüübilised kui genotüübilised muutused: liigid muutuvad üha vähem sõltuvaks looduslikust valikust ning rohkem inimeste hooldusest ja kasvatamisest. Domestikatsioon hõlmab nii loomade kui ka taimede populatsioone ja erineb selgelt pelgalt loomade õpetamisel või kultuurilisel kasvatamisel, kuna see on püsiv geneetiline muutus terve populatsiooni tasandil.

Ajaloost: varaseimad tõendid loomade domestikatsioonist viitavad koertele, kelle esmane liitumine inimestega on dateeritud umbes 15 000–40 000 aastat tagasi. Seejärel laienesid domestikatsiooni mustrid: lammas ja kits, veis ja siga tekkisid erinevatel piirkondadel üle mitmete sajandite, sageli Lähis-Ida ja Euro- Aasia piirkondades. Taime-domestikatsioon toimus samuti mitmel piirkonnas: Lähis-Idas ja Mesopotaamias hakati umbes 10 000 aastat tagasi viljeldama nisu ja odra; Kagu- ja Ida-Aasias arenes riis; Ameerikas arendi mais ning teised kultuurtaimed nagu kartulid ja erinevad kaunviljad levisid hilisematel ajajärkudel.

Mehhhaanika: domestikatsioon põhineb pikaajalisel valikul, mille käigus inimeste poolt parimad käitumuslikud ja kasvulised omadused järglastele edasi kanduvad. See põhjustab sageli “domestikatsiooni sündroomi”: vähem agressiivsuse, suurema sotsiaalse kohanemisvõime ja teatud füüsiliste muutuste tekkimist loomadel ning fenotüübilisi muutusi taimedes, nagu suuremad viljad, muud seedimismustrid või sageli muutunud paljunemisviisid.

Tänapäeval on domestikatsioon keskse tähtsusega toiduvarustuses ja majanduses, samas kui geneetiline uurimus ning arengu- ja valikuprotsessid jätkuvad nii traditsioonilises mahepõllumajanduses kui ka kaasaegses aretuses ja geenitehnoloogias. Domestikatsiooni mõisted ja praktika annavad olulise ülevaate inimkonna ajaloost ja meie suhtest loodusega.

---