Taimedomestikatsioon

Taimedomestikatsioon on pikk protsess, mille käigus metsikult kasvavad taimed muudetakse inimestele sobivamaks toiduks või muuks kasvatamiseks. Inimesed valivad soovitud omadustega taimi, ristavad neid ja levitavad, et suurendada saaki, parandada maitset ja säilivust ning muuta kasvatamine praktilisemaks. Aja jooksul muutuvad taimed nii genotüübi kui ka fenotüübi poolest.

Domestikatsioon on toimunud erinevates maailmapiirkondades sõltuvalt taimedest, umbes 10 000–12 000 aastat tagasi. Varaseimad keskused olid Lähis-Idas (Fertile Crescent), Kagu- ja Ida-Aasias ning Mesoamerikas ja Andides. Samal ajal toimus teistes piirkondades taimekodustamine Aafrikas ja Okeaanias. See protsess võimaldas põllumajanduse ja tsivilisatsioonide arengut.

Domestikatsioonisündroom hõlmab tunnuste kogumit, mis muudab taimed inimestele kasvatatavaks: suurenenud viljade või seemnete suurus, varajasem ja ühtlasem valmimine, lihtsam kogumine ning sageli parem säilivus ja haiguste või stressi taluvus. Need omadused tekivad kunstliku valiku kaudu.

Kaasaegses teaduses ühendatakse arheoloogilised tõendid ja genoomilised andmed, et mõista, kus ja millal erinevad taimed esmakordselt kodustati. Tänane põllumajandus ja aretus kasutavad seda taustateadmist, ning biotehnoloogia jätkab taimede arengut, kuid domestikatsioon jääb ajalooliselt kultuuri ja majanduslike vajaduste mõjusala.