agressiivsuse

Agressiivsus on inimkäitumise tüüp, mille eesmärk on tekitada füüsilist kahju, emotsionaalset kannatust või kontrolli. See võib avalduda otseselt, näiteks füüsilise vägivalla või ähvardustega, või kaudse viisil, näiteks kiusamise või sotsiaalse eraldamise kaudu. Agressiivsust käsitletakse sageli kui negatiivsete emotsioonide või ohu väljendust või kui vahendina olukorra muutmiseks.

Sõna agressiivsus on pärit ladina keelest aggressio, tähistab rünnakut. Eesti keelde laenatud läbi erinevate keeltevahendite; üldkasutav ja akadeemilises discuurses laialdaselt kasutatav termin.

Tüübid: Otsene agressiivsus hõlmab füüsilist vägivalda ja verbaalset vägivallast; kaudne agressiivsus hõlmab sotsiaalset kiusamist, reputatsiooni kahjustamist. Instrumentaalne agressiivsus on eesmärgiga saavutada midagi (nt ressursid), ekspressiivne agressiivsus peegeldab tugevaid negatiivseid emotsioone.

Põhjused ja mehhanismid: Agressiivsust mõjutavad bioloogilised (hormoonid, ajuloputus), psühholoogilised (impulsi kontroll, frustratsioon) ning sotsiaalsed tegurid (normid, õppimine, gruppide mõju). Frustratsiooni‑agressiooni hüpotees ja sotsiaalne õppimine selgitavad, kuidas kogemused ja keskkond käitumist kujundavad.

Mõõtmine ja käsitlemine: Agressiivsust hinnatakse küsimustike ja tähelepanekute abil; olulised on enesehindamine ja teiste hinnangud. Ennetus ja ravi hõlmavad konfliktide lahendamise oskuste arendamist, stressi ja viha juhtimist, kognitiiv-käitumisteraapiat ning vajadusel medikamentoosset ravi psühhiaatriliste seisundite korral.

Tagajärjed: Agressiivne käitumine võib põhjustada füüsilisi vigastusi, sotsiaalseid konflikte, kahjustada suhteid ning tekitada juriidilisi või koolituslikke tagajärgi.