agressiivsus

Agressiivsus ehk agressiivne käitumine on käitumise vorm, mille eesmärk on teisele inimesele kahju tekitamine, teda kontrollimine või hirmutamine. See võib ilmneda füüsilisel, verbaalsel või psühholoogilisel tasandil ja võib olla otsene või kaudne. Agressiivsust käsitletakse sageli nii kui vaimse kui sotsiaalse konflikti käivitajat kui ka kui reaktsiooni stressile või meelestatud hinnangutele.

Agressiivsusel on erinevad vormid ja liigid. Üks peamisi jaotusi eristab reaktiivset (emotsionaalset) agressiivsust, mis tekib ärrituse või provokatsiooni korral, ning instrumentaalset agressiivsust, mida kasutatakse eesmärgiga saada soovitud tulemus (nt ressursid, kontroll). Lisaks eristatakse otsest agressiivsust (füüsiline rünnak või otsene solvamine) ja kaudset agressiivsust (sotsiaalne või sotsiaalne eraldamine, kuuluvuse rikkumine). Agressiivsust võivad käsitleda ka füüsilise, verbaalse või sotsiaalse (relatsioonilise) vormina.

Agressiivsuse uurimine hõlmab nii käitumise vaatluse kui ka enesehinnangu küsimustikke ning erinevusi kultuuride, soolise identiteedi ja vanuse lõikes. Uurimistulemid näitavad, et agressiivsus tekib sageli piiride olukorrast, sotsiaalsest kontekstist ja biosotsiaalsetest teguritest, sealhulgas stressist, traumast, hormoonidest ja sotsiaalsest õhustikust.

Ennetus ja käsitlemine keskenduvad ennekõike stressi ja emotsioonide reguleerimise parandamisele. Meetmed hõlmavad kognitiiv-käitumuslikku teraapiat, anger managementi programme, sotsiaalsete oskuste arendamist ning perede ja koolide toetamist. Riskitegurite hulgas on varajane vägivald, sõltuvused ja ebastabiilne keskkond; kaitsvad tegurid hõlmavad turvalist perekonda, empaatiahutust ja tugevat sotsiaalset võrgustikku.