käitumist

Käitumist tähendab indiviidi või looma reaktsioonide ja tegude kogumit erinevates olukordades. See hõlmab nii nähtavaid tegusid kui ka sisemisi kognitiivseid ja emotsionaalseid protsesse, mis neid tegusid kujundavad ja mida need väljendavad. Käitumist saab kirjeldada kui toimimist vastusena stiimulitele ning selle uurimine aitab mõista otsuseid, suhtlemist ning kohanemist sotsiaalses keskkonnas.

Käitumist uuritakse mitmes distsipliinis, sealhulgas psühholoogias, sotsioloogias, etoloogias ja antropoloogias. Uuringud käsitlevad nii üksikisiku kui ka rühmade käitumist ning kultuuriliste ja sotsiaalsete tegurite rolli. Oluline on erinevate tasandite vaheline koostoime: bioloogilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed mõjud võivad üksteist tugevdada või pärssida.

Käitumise tüübid ja mõõtmed hõlmavad isiklikku käitumist (individuaalsed reaktsioonid ja otsused) ning sotsiaalset käitumist (koordineeritud või vastastikused toimed gruppides). Käitumist saab käsitleda kui adaptatiivset või maladaptatiivset ning see on sageli määratud normide, rollide ja ootuste poolt. Oluline on kontekst ja situatsiooniline kaalutlus.

Mõjutajad on mitmekesised: bioloogilised (neuraalne ja geneetiline taust), psühholoogilised (motivaatsioon, tähelepanu, emotsioonid) ning sotsiaalsed ja kultuurilised (normid, väärtused, sotsiaalne surve). Uurimustes pööratakse tähelepanu ka kultuuridevahelisele mitmekesisusele ja kontekstuaalsele varieeruvusele.

Teooriad ja meetodid hõlmavad käitumuslikke vaateid (klassikaline ja operantne tingimine), kognitivismi ning sotsiaalset õppimist; etoloogiat ning erinevaid vaatluse, enesehindamise ja katsetele põhinevaid meetodeid. Eetika ja kultuuriline kontekst on uuringutes alati olulised.

Rakendused hõlmavad haridust, töökeskkonda, tervishoidu ja poliitikat. Käitumise mõistmine aitab kujundada tõhusaid sekkumis- ja koolitusprogramme ning parandada heaolu, kuid samas tuleb arvestada, et käitumine peegeldab sageli sügavamaid sisemisi protsesse ja olukorralisi tingimusi.