paljunemisviisid

Paljunemisviisid ehk paljunemismeetodeid on looduslikud ja inimtehnilised viisid, mille abil organismid saavad uusi individueid tekitada. Paljunemine on elusorganismidele oluline protsess, mis tagab liigide jätkuse ja evolutsiooni.

Looduslikud paljunemisviisid jagunevad sugu- ja suguvabadeks. Sugupaljunemine on enamasti organismidele omas, kellel on eristatud sugu- ja sugukõrvalisi rakke. See protsess nõuab kahe suguraku (spermiumi ja munaraku) ühinemist, mis tagab geene segunemise ja suuremad muundumisvõimalused järglaste puhul. Suguvalmisel organismil võib olla nii isas- kui ka emaseid suguelundeid (hermafroditism) või need võivad olla eraldatud (erisugetus). Suguvalmisel paljunemisel tekib uus organism, kelle geenimaterjal on vanemate geenimaterjali segunemisest tulenev.

Suguvalmiste paljunemise kõrval on ka suguvaba paljunemine, kus uus organism tekib ainult ühest vanemast. See protsess on levinud lihtsamatel organismidel, nagu baktériadel, taimedel ja mõnel loomaliigil. Suguvalmiste paljunemisel tekib uus organism kloonina, mis on identne vanemaga.

Inimtehnilised paljunemisviisid on looduslikest erinevad ja võivad olla kasulikud kasvatustöös või meditsiinis. Näiteks kasvatatakse taimi ja loomade klooneerimise teel, et saada soovitud omadustega järglasi. Kloonimine on ka meditsiinis kasutusel, näiteks stammaudude ja organite loomiseks.

Paljunemisviisid on olulised nii looduslikul kui ka inimese tegevusvaldkondades, kuna nad tagavad liikide säilimise ja arengu.