Domestikatsiooni

Domestikatsioon on pikaajaline evolutsiooniline ja kultuuriline protsess, mille käigus metsikud liigid kohanevad inimeste hoolduse ja juhtimisega ning muutuvad inimtegevusele sobivamaks. See hõlmab nii loomade kui taimedega seotud liike ning kaasneb käitumuslike ja geneetiliste muutuste kogum, mis suurendab nende sobivust inimest ümbritsevas keskkonnas.

Põhimehhanism on kunstlik valik: inimesed valivad ja paljundavad isendeid, kellel on soovitud omadused, nagu rahulik käitumine, suurem viljakus või lühem kasvuaeg. Aja jooksul tekivad geneetilised muutused, mis ilmnevad domestikatsioonisündroomina: muutused kehaehituses, karvkatte värvus ja suurus ning käitumuslikud muutused. Need omadused säilivad põlvkondade vältel.

Varased domestikatsiooninäited hõlmavad koera, lambaid, kitsi ja veiseid; taimedest on olnud olulised nisu, odra, mais ja riis. Domestikatsioon toimus mitmel kujul ja mitmes piirkonnas, sealhulgas Lähis-Idas, Kesk- ja Kaug-Idas ning Ameerikas, sõltuvalt piirkondlikest tingimustest ja inimkultuuridest.

Domestikatsioon on olnud tsivilisatsiooni arengu keskne element, mis on võimaldanud põllumajanduse ja linnastumise ning kujundanud toidutootmise ja kultuuride vahetuse võrgustikke. Kaasaegses maailmas on kunstliku valiku roll jätkuv ning see tõstatab küsimusi geneetilise mitmekesisuse, loomade heaolu ja eetika kohta.

Teaduslikult domestikatsiooni uurimine ühendab arheoloogilisi tõendeid ja genoomilisi uuringuid, et mõista täpsemalt, millal ja kuidas erinevad liigid muutusid inimeste koostööpartneriteks.