laienemisvõimet

Laienemisvõimet ehk laienemisvõime puudumist kirjeldatakse meditsiinis suutmatuse korral laieneda vastusena füsioloogilisele stiimulile. Mõiste on kõige levinum veresoonte kontekstis, kuid seda võib kasutada ka pupillide või bronhide laienemise võime kohta. Üldises tähenduses tähendab see, et kuded või elundid ei reageeri vajadusele suureneva verevoolu, hapniku või õhuvahetuse suurendamisega.

Veresoonte laienemisvõimet nimetatakse sageli endoteliaalseks düsfunktsiooniks või silelihase reaktsioonihäireks. Endoteliumi kahjustus vähendab vasodilatoorseid vahendeid, nagu lämmastikoksiid, ning põhjustab nõrgemat või puudulikku laienemist. Mehaanismid hõlmavad ka autonoomse närvisüsteemi talitlushäireid ning põletikku. Põhjused ja riskifaktorid on vananemine, stress, suitsetamine, hüpertensioon, diabeet, kõrge kolesterool ja krooniline põletikuline haigus.

Kasutusalad ja diagnostika hõlmavad vasodilatsiooni hindamist erinevate testidega. Perifeerse laienemisvõimet hinnatakse sageli ultraheliuuringute ja flow-mediated dilationi (FMD) abil; südame-veresoonkonna riskide hindamisel võivad kasutada ka spetsiifilisi provokatsioonikatseid. Üldine lähteaine kohalikel aladel hõlmab endoteliaalse funktsiooni ja silelihase reaktsiooni hindamist. Lisaks võivad kontekstid hõlmata bronhide või pupillide laienemise võimekust, mis võivad viidata erijuhtudele või ravimi mõjule.

Ravi keskendub põhihaiguse kontrollile ja riskifaktorite vähendamisele (elustiili muutused, vererõhu, vere glükoosi ning lipiidide korrigeerimine). Ravivõimalused parandavad sageli üldist vaskulaarset funktsiooni ja võivad alandada südame-veresoonkonna riske. Prognoos sõltub põhjusest ja varases eas avastamisest ning riskifaktorite käsitlemisest.