lämmastikoksiid

Lämmastikoksiid (NO) on keemiline ühend, mis koosneb ühest lämmastikust ja ühest hapnikust. See on diatomiiline gaas ja vab radikaal, millel on paaritult elektron, mistõttu on NO paramagnetiline.

NO tekib nii looduslikes kui inimtekkelistes protsessides: kõrgel temperatuuril toimuvatel põlemisprotsessidel ja suurte energiavooil ning atmosfääris valitseva NOx-kogumi osana. Kehas toodetakse NO ensüümide nitriikoksiidi sünteesi teel ning see toimib signaalmolekulina: reguleerib veresoonte laienemist, osaleb närviülekandes ja immuunvastuses.

Omadused ja reaktsioonid: NO on värvusetu gaas, väga reaktiivne ning õhuga kokkupuutel oksüdeerub NO2-ks ja muuks NOx-iks. Atmosfääris mõjutab NOx saaste ja happelisust ning võib mängida rolli erinevates keemilistes reaktsioonides.

Kasutus ja tähtsus: meditsiinis kasutatakse inhalatsiooni NO vasodilataatorina kopsu hüpertensiooni raviks ning mõnikord enneaegsetel lastel hingamisraskuste leevendamiseks. Tööstus- ja teaduslikus kontekstis uuritakse NO rolli signaalmolekulina ja NOx komponentide sünteesil.

Ohutus: NO on toksiline hingamisel ning kõrgetel kontsentratsioonidel võib põhjustada methemoglobineemiat ja kudesihapnikutransporti halvendada. Reageerides õhuga võib moodustuda NO2, mis on ärritav ja toksiline; seetõttu nõuab NO käsitluses ranget kontrolli ja sobivat varustust.

Seosed: NOx, nitrogen monoxide, nitric oxide.