vererõhu

Vererõhk ehk arteriaalne vererõhk näitab, kui suur rõhk veri arterites tekitab südame töö käigus. Rõhk on kahefaasiline: süstoolne rõhk tekib südame kokkutõmbumise ajal verd arteritesse surudes, diastoolne rõhk mõõdab rõhku südame lõõgastumise ajal. Mõõdetakse millimeetrites elavhõbedat (mmHg) ning vererõhunäitajad kirjutatakse tavaliselt kujul süstoolne/diastoolne, näiteks 120/80 mmHg.

Mõõtmine toimub tavaliselt käsivarrel. Patsient istub mugavalt, käsi peaks olema südame tasemel ja varrukal õrnalt vabaks tehtud, mansett sobiva suurusega. Mõõtmine võib olla manuaalne (stetoskoobiga kuulamine) või elektriline. Soovitav on enne mõõtmist puhata umbes viis minutit, vältida kofeiini ja suitsetamist umbes 30 minutit ning korrata mõõtmisi, mille põhjal leitakse keskmine väärtus.

Normaalne vererõhk täiskasvanul on umbes 90–120 systoolset ja 60–80 diastoolset mmHg. Vähem või rohkem võib viidata erinevatele seisunditele. Vererõhu kategooriad hõlmavad normaalset, tõstetud ( elevate), ning hüpertensiooni kraade, kus väärtused võivad jõuda kõrgematesse vahemikessse; kriitiline olukord (hüpertensioonikriis) võib esineda kui samaaegselt on suur süstoolne ja diastoolne rõhk. Täpseid kategooriaid määravad rahvusvahelised juhised ning need võivad vanuse ja tervisliku tausta lõikes erineda.

Kõrge vererõhk on pikaajaline risk samuti südame- ja veresoonkonnahaigustele ning neeruprobleemidele; madal vererõhk võib põhjustada pearinglust või minestust. Vererõhu kontroll hõlmab elustiili muutusi (loomuliku kehakaalu kontroll, füüsiline aktiivsus, soola tarbimise vähendamine, alkoholi piiramine, suitsetamisest loobumine) ning vajadusel ravimite kasutamist (nt diureetikumid, ACE-inhibiitorid, ARBs, kaltsiumi kanaliblokaatorid või beetablokaatorid) arsti järelevalve all.