kasvatustavade

Kasvatustavade ehk õppemeetodite mõiste kirjeldab neid õpetusmeetodeid ja -lähenemisi, mida koolid ja muud haridusasutused kasutavad õppe korraldamisel ning õppijate arendamisel. Kasvatustavad määravad õppimise korralduse, suhtluse vormid ning õpikeskkonna, ning aitavad kujundada teadmisi, oskusi ja hoiakuid. Valikud sõltuvad õppeaine, sihtrühma ning õppeeesmärkide iseloomust.

Teoreetilised alused hõlmavad mitmesuguseid vaateid. Behavioristlik lähenemine keskendub kinnistumisele ja kordustele; kognitivistlik lähenemine rõhutab mõtlemisprotsesside ja teadmiste juurdeehitamist; konstruktivistlik lähenemine soodustab aktiivset õppimist ja teadmiste enda ehitamist kontekstiga seostatult. Selles raamistikus rõhutatakse sageli ka sotsiaal-konstruktivistlikke vaateid, mis rõhutavad koostoimet ja kultuurilist konteksti.

Erinevad kasvatusviisid hõlmavad klassikalist õpetust, mille keskmes on õpetaja; rühma- ja koostööõpet; probleem- ja projektipõhine õpe; uurimusõpe; ning praktiline õppimine, kus õpitav omandatakse läbi tegutsemise. Digitaalsed ja kaugõppe vormid, sealhulgas blended learning ja online-õpe, on saanud oluliseks osaks tänapäeva kasvatustavadest ning neid kombineeritakse sageli traditsiooniliste meetoditega.

Võimaluste kasutuselevõtt ja hindamine nõuavad õpetajate täiendkoolitust ning õppekavade eesmärkide täpset vastavust. Erinevate õppijate vajadused, võrguressursside ebavõrdsus ning kvaliteetse tagasiside andmise ja hindamise meetodite rakendamine kujutavad väljakutseid, mis mõjutavad kasvatustavade efektiivsust.