elurikkuse

Elurikkus, ehk bioloogiline mitmekesisus, tähistab elusorganismide varieerumist ja nende vahelisi suhteid ökoloogilistes süsteemides. See hõlmab kolme põhilist tasandit: geneetilist mitmekesisust populatsioonide sisemuses, liigilist mitmekesisust ja ökoloogiliste koosluste mitmekesisust ehk elupaikade ja koosluste rikkust.

Geneetiline mitmekesisus võimaldab populatsioonidel kohaneda keskkonnamuutustega. Liigiline mitmekesisus peegeldub liikide arvus ja nende esinemissagedustes. Ökosüsteemide mitmekesisus hõlmab erinevaid elupaiku, nende vahelisi suhteid ning ökoloogilisi protsesse nagu toitainete tsüklid ja energiavoog.

Elurikkus tagab mitmeid teenuseid, mida inimesed hindavad: toidutoodangu ja ravimtaimede geneetiline varu, puhas vesi ja õhk, kliima reguleerimine ja mulla säilimine, tolmeldus ning kultuurilised ja vaimsed väärtused.

Peamised ohud on elupaikade kadumine ja killustatus, kliimamuutused, invasiivsed võõrliigid, reostus ning liigset ressursikasutust. Ökoloogilise mitmekesisuse säilitamiseks on vajalik kaitsealade ja kaitsealade võrgustike laiendamine, elupaikade taastamine, jätkusuutlik maa- ja metsanduskäitumine ning rahvusvaheline koostöö.

Elurikkuse jälgimiseks kasutatakse erinevaid näitajaid: liigiline rikkus ja esinemise jaotus, Shannoni ja Simpson indeksid ning geneetilise mitmekesisuse mõõtmed, nagu alleelide rikkus ja genotüüpide varieeruvus. Jälgimine põhineb välitöödel, taksonoomilisel identifikatsioonil, geenitestidel ja kaugseire meetoditel.

Globaalset raamistikku moodustavad bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (CBD) ja ÜRO säästva arengu eesmärgid, Euroopa Liidu mitmekesisusstrateegiad ning riiklikud tegevuskavad, näiteks Eesti elurikkuse kavandid ja Natura 2000 kaitsealade võrgustik.