Altistumine

Altistumine tähendab inimese kokkupuudet teatud teguri või ainega, mis võib tervist mõjutada. See hõlmab keemiliste, bioloogiliste või füüsikaliste tegurite ning kiirguse mõju. Kokkupuude tekib tavaliselt sissehingamisel, neelamisel või läbi naha ning silmade kontaktiga. Tervisemõjud sõltuvad doosi suurusest, kokkupuute kestusest ja sagedusest ning kokkupuute teekonnast.

Tüübid: tööalane altistumine tekib töökeskkonnas, keskkonna- või kodune altistumine tuleneb elukeskkonnast. Altistumine võib olla äge (lühiajaline) või krooniline (pikaaegne); passiivne või aktiivne. Teekonnad: inhaleerimine, neelamine, dermalne läbitung või silmadega kontakt.

Mõõtmine ja hindamine: ekspositsioonihindamine hõlmab keskkonnamõõtmist, biomonitoringut (nt vere- või uriinianalüüs) ning ekspositsioonimudeleid. Piirväärtused ja ohutusnõuded annavad juhiseid, millal kokkupuudet loetakse liigselt suureks.

Tervisemõjud: lühiajalised sümptomid võivad hõlmata ärritust, köha, peavalu ja väsimust. Pikaaegne või suurdoosiline altistumine võib põhjustada kroonilisi haigusi, nagu hingamisteede haigused, südame-veresoonkonna probleeme või vähk, ning võib mõjutada viljakust ja arenguprosesse lastel või lootes.

Ennetamine ja juhtimine: eesmärk on vähendada kokkupuudet. Meetmed hõlmavad insener-tehnilisi lahendusi (tõhus ventilatsioon, eraldus), administratiivseid meetmeid (tööaegade piirangud, tööprotseduuride parandamine) ning isikukaitsevahendeid. Samuti on oluline hügieen ja puhastus ning regulaarne biomonitoring ja järelevalve.

Näited: töökeskkonna tolm ja kantserogeenid, ohtlikud lahustid ja keemilised ained, õhu saaste ja müratase ning UV-kiirgus päikese käes.