UVkiirgus

UV-kiirgus ehk ultraviolettkiirgus on elektromagnetiline kiirgus, mille lainepikkused jäävad umbes 10–400 nanomeetrini, seega on see nähtava valguse ja röntgenkiirguse vahel. Päike on peamine looduslik allikas; tehislikud allikad hõlmavad UV-lampe ja teisi kiirgusallikaid. UV-kiirgus on peaaegu nähtamatu inimene silmadele, kuid selle mõju võib olla nii kasulik kui kahjulik.

UV-kiirgusel on kolm põhilainepikkust: UVA (315–400 nm), UVB (280–315 nm) ja UVC (100–280 nm). UVA jõuab maale suuremal määral; UVB on energilisem ja vastutab peamiselt päikesepõletuse ning D-vitamiini sünteesi eest; UVC on kõige energilisem ja peaaegu täielikult neeldu osoonikiht, seetõttu jõuab maale väga vähe või mitte kunagi.

Mõjud tervisele: Liigne UV-kiirgus võib põhjustada DNA kahjustusi, päikesepõletust, naha vananemist ja suurendada nahavähi riski; UVA ja UVB võivad mõjutada silmi. D-vitamiini süntees on osaliselt UVB abil. Ohutusnõuanded hõlmavad sobivat aega päikese käes, päikesekaitsekreemi kasutamist (SPF), kaitvriideid, mütsi ja päikeseprille ning varju otsimist peamiste päikeseaegade ajal.

Mõõtmine ja piirangud: UV-indeks on skaala 0–11+, mis näitab päivase UV-kahjustuste taset. Selle teave jagatakse tavaliselt ilmateenistuste ja tervishoiu asutuste poolt. Selleks kasutatakse ka mobiilirakendusi ja kohalikku õhutemperatuuri teavet.

Keskkond ja reguleerimine: UV-kiirgus mõjutab materjale ja ökosüsteeme, näiteks fotosünteesi ja veebaaside elutsüklit. Osoonikiht neelab suurema osa UV-B ja UV-C kiirgusest. Rahvusvahelised organisatsioonid nagu WHO ja ICNIRP annavad juhiseid kokkupuute ja töötajate ohutuse kohta.