osoonikiht

Osoonikiht on stratosfääris paiknev gaasikiht, mis sisaldab ozonit (O3). Ta asub ligikaudu 15–35 kilomeetri kõrgusel maapinnast ning on kõige tihedam umbes 20–30 kilomeetri kõrgusel. Osoon neelab suure osa päikeselt tulevast ultraviolettkiirgusest, eriti UV-B ja osaliselt UV-C, mis aitab kaitsta elusorganisme ja inimesi UV-kiirguse kahjulike mõjude eest.

Osoo­ni tekkimine on fotokeemiline protsess: kui UV-kiirgus lõhub O2-molekulid, tekivad hapnikumolekulid (O) ning need reageerides moodustub O3. Osoon on dünaamiline aine ja selle kogus ning paksus varieerub aastaaegade ja laiuskraadide lõikes. Antarktikas esineb kevadel märkimisväärseid ozoni kahanemisi, mida nimetatakse ozoni-aukudeks; Arktikas on sarnased, kuid vähem intensiivsed.

Osoonikihti kahjustavad peamiselt inimtekkelised osoonikihti kahandavad ained, nagu kloori- ja bromi sisaldavad aluselisedSeenid (nt CFC-d, haloonid, metüülbromiid). Need ained tõusavad stratosfääri, kus kloori ja bromi katalüütilised ahelreaktsioonid lõhuvad ozonit. Osooni kihi kaitsmisel mängib olulist rolli Montreal Protocol (1987) ja sellele järgnenud kokkulepped, mis on järk-järgult vähendanud osoonikihti kahjustavate ainete tootmist ja kasutamist.

Praegused andmed viitavad aeglasele taastumisele: ozoniTihedus on nähtavalt stabiliseerumas ning paljud piirkonnad peaksid lähimates aastakümnetes järk-järgult taastuma, kuigi täielik globalne taastumine võib võtta kuni keskpaigani 21. sajandit. Osoonikihi seire hõlmab satelliitandmeid (nt TOMS/OMI) ning ozonsonde ja teisi mõõtmisi.