kiirguse

Kiirgus on energia kiirgumine või levik ruumist läbi aine. Seda mõistet kasutatakse laias laastus kahe kategooriana: ioniseeriv kiirgus ja mitte-ioniseeriv kiirgus. Ioniseeriv kiirgus on selline, mis võib eraldada elektrone aatomitest, ning see hõlmab alfa- ja beeta osakesi ning elektromagnetilist kiirgust nagu röntgen- ja gamma-kiirgus. Mitte-ioniseeriv kiirgus hõlmab peamiselt nähtavat valgust, infrapuna, mikrolainet ja raadiolainet; see ei põhjusta olulist ionisatsiooni.

Allikad: looduslik kiirgus tuleb kosmosest, maapinnalt ja radonist; inimtegevusest on olulised meditsiinilised röntgen- ja radioteraapia protseduurid, tuumaelektrijaamad ning tööstuslik kiirgus.

Mõõtmine ja mõju: Absorbeeritud doos mõõdetakse gray (Gy). Doosi bioloogiline mõju hinnatakse ka ekvivalendi doosi järgi ning kasutatakse unitsid sievert (Sv), sageli mõõdetuna millisievertides (mSv). Dosi piirangud ja riskid sõltuvad doosi suurusest, kiirguse liigist ja indiviidi vastuvõtlikkusest. Suuremad doosed võivad põhjustada kiiritushaigust ja kudede kiirem kahju; väiksemad doosed suurendavad pikaajalise vähiriski.

Kaitse ja reguleerimine: Kaitse põhikriteeriumid on aja vähendamine, vahemaaga suurendamine ja sobiva kilituse kasutamine. Põhimõte ALARA (kuni vähima sotsiaalseks vajadusekskohane doos). Tervishoiu, tööstuse ja tuumaohutuse reguleerimine toimub rahvusvaheliselt (nt ICRP, WHO) ja riiklikul tasemel.

Ajalugu: kiirguse mõiste ja avastused pärinevad 1895. aasta Roentgeni röntgenikiireste avastamisest ning 1896. aastal Becquerel’i radioaktiivsuse avastamisest; Marie ja Pierre Curie panid aluse radioaktiivsuse põhjalikule uurimisele.