tasakaaluprobleeme

Tasakaaluprobleemid ehk tasakaaluhäired viitavad inimese võimele hoida keha ruumis stabiilsena. Need võivad avalduda pearingluse, ebastabiilse kõndimise ja raskustena ruumi- ja kehaasendi tajumisel. Sümptomiteks on sageli pearinglus, iiveldus ja raskused tasakaalu hoidmisel.

Peamised põhjused on mitmekesised. Sagedased on BPPV ehk benign paroksüsmaalne positsiooniline pearinglus, Menière’i tõbi, vestibulaarne neuroniit ja vestibulaarne migreen. Lisaks võivad tasakaaluhäired kaasneda vanusega, krooniliste sisekõrva või ajuhaiguste, peavigastuste või ravimite kõrvaltoimetega. Mõnel juhul täheldatakse tasakaaluhäireid ka neuroloogiliste või visuaalsete haiguste puhul.

Diagnoos põhineb patsiendi ajalool ja füüsilisel uuringul. Dix-Hallpike’i manööver ja Rombergi test aitavad eristada BPPV-d teistest põhjustest. Vajadusel kasutatakse vestibulaarseid uuringuid (vestibulaarne funktsioon), kuulmise hindamist ja ajuuuringuid (MRI), et välistada tõsised haigused.

Ravi sõltub põhjusest. BPPV korral on efektiivsed kanali repositioning-manöövrid (nt Epley). Vestibulaarne rehabilitatsioon õpetab tasakaalu parandavaid harjutusi ning lühiajaliselt võivad kasutada sümptomite leevendamiseks mõeldud ravimid. Menière’i tõve korral on oluline elustiili muutmine, näiteks soola tarbimise piiramine ja vajadusel ravimteraapia, mis aitab tasakaaluhäireid kontrollida. Põhirõhk on siiski põhjuse tuvastamisel ja turvalise liikumise tagamisel.

Ennetus ja ohutus: regulaarsed tasakaaluharjutused, vigastuste vältimine ning terviseseisundite varajane ravi. Kui tekib äge tugev pearinglus koos neurouhuliste sümptomite, tuleb pöörduda pöörduva abi poole.