tasakaaluhäired

Tasakaaluhäired on seisundite kogum, mis mõjutavad keha võimet hoida tasakaalu ja ruumilist orientatsiooni. Nende korral võib esineda pööritustunne, tasakaalutunne, kiikumistunne ja iiveldus, ning mõnikord ka nägemise või kognitiivsete funktsioonide häired. Paljud tasakaaluhäired on ajutised; mõned on kroonilised ning võivad mõjutada igapäevast toimetulekut ja kukkumise riski.

Põhjused on mitmesugused ja jagunevad peamiselt kolme rühma:

- vestibulaarse süsteemi haigused, nagu labürindi põletik või vestibulaarneuroniit, benignne positsiooniline pööritushäire (BPPV) ja Ménière’i tõbi;

- tsentraalsed ehk aju pärinevad häired, nt insult või muud kesk- tasakaalu reguleerimise haigused;

- peatrauma, infektsioonid ja mõningad ravimite kõrvaltoimed.

Peamised sümptomid on pööritustunne, tasakaalutundlikkus, kiikumise tunne, iiveldus või oksendamine ning visuaalse tajumise häired. Sümptomid võivad süveneda pea asendi muutmisel või liikumisel.

Diagnoos põhineb anamneesil, füüsilisel läbivaatusel ja spetsiaalsetel testidel, näiteks Dix-Hallpike'i test BPPV tuvastamiseks ja Rombergi test. Vajadusel kasutatakse pildiuuringuid (MRI või CT) tsentraalse põhjuse hindamiseks.

Ravi sõltub põhjusest: BPPV puhul aitavad manöövrid, nagu Epley-manööver; vestibulaarrehabilitatsioonteraapia parandab tasakaalutunnet ja vähendab pearinglust; sümptomaatiline ravi võib hõlmata antiemeetikume või vestibulaarsed leevendajaid lühenenult. Ménière’i tõbi võib nõuda diureetikumide kasutamist ja dieeditööd; insultide korral tegeleb ravi patsiendi haigusseisundi juhtimisega.

Elukvaliteedi ja ohutuse säilitamiseks on oluline kukkumisohu vähendamine ning vajaduse korral abivahendite kasutamine. Paljud tasakaaluhäired paranevad või stabiliseeruvad õigeaegselt alustatud raviga; kroonilised juhtumid vajavad püsivat jälgimist ja rehabilitatsiooni.