tasakaaluhäireid

Tasakaaluhäired tähistavad seisundeid, mis mõjutavad keha võimet hoida vertikaalset asendit ja ruumilist orientatsiooni. Peamised sümptomid on pearinglus, iiveldus ja tasakaalutunde puudulikkus. Tasakaaluelundid hõlmavad sisekõrva vestibulaarsüsteemi, ühendavaid närviväätkeid ning ajukoore keskusi; häired võivad tuleneda nii sisekõrva kui ka aju keskosade probleemidest.

Klassifikatsioon: tasakaaluhäired jagunevad perifeersete ja kesksete häiretena. Perifeersed häired hõlmavad näiteks benigni positsioonilist pearinglust (BPPV), vestibulaarneuriti, labürintiti ja Meniere'i tõbe. Keskne tasakaaluhäire tuleneb tavaliselt aju või selle lähedaste struktuuride haigustest, näiteks insuldid, migreeniga seotud pearinglus või demüelinatsioonihäired.

Sümptomid ja diagnostika: põhilised sümptomid on pöörlev pearinglus, tasakaalu ebakõla, iiveldus ja oksendamine. Mõnikord kaasneb kuulmiskadu või tinnitus Meniere'i tõve puhul. Diagnoos põhineb anamneesil ja füüsilisel läbivaatusel: Dix-Hallpike manööver BPPV diagnoosiks; vestibulaarsete funktsioonide testid; Rombergi ja head impulse test; vajadusel audiogramm ja pildiuuringud (MRI) keskse etioloogia välistamiseks.

Ravi: ravi sõltub häire tüübist. BPPV puhul on edukad kehahoiaku-manöövrid, nagu Epley või Semonti manööver. Vestibulaarne rehabilitatsioon aitab taastada tasakaalu. Sümptomaatiline ravi hõlmab iivelduse ja pearingluse leevendamist mõningate ravimitega. Meniere'i tõve korral võib soovitada soolasisalduse vähendamist toidus ja diureetikumide kasutamist; pikas perspektiivis võib vaja minna ka rehabilitatsiooni. Keskseid häireid juhitakse põhiliselt neuroloogilise jälgimise ja sihitud raviga.

Prognoos ja ennetus: paljud perifeersed tasakaaluhäired paraneb mõne nädala kuni kuue kuu jooksul; raskemad või kroonilised vormid võivad vajada pikaajalist rehabilitatsiooni. Ohutuse tagamine (kodus) ja tasakaaluharjutused võivad vähendada kukkumise riski. Äkiline tugev pearinglus koos neuroloogiliste sümptomitega nõuab viivitamatut meditsiinilist tähelepanu.