demüelinatsioonihäired

Demüelinatsioonihäired on haiguste rühm, mida iseloomustab müeliini kahjustus kesknärvisüsteemis. Müeliin on rasvjas aine, mis ümbritseb närvikiude ja toimib isolaatorina, võimaldades närvisignaalidel kiiresti ja tõhusalt edasi kanduda. Kui müeliinikiht kahjustub või hävineb, aeglustub või katkeb närvisignaalide edastamine, mis võib põhjustada mitmesuguseid neuroloogilisi sümptomeid.

Levinum demüeliniseeriv haigus on hulgiskleroos (MS), autoimmuunhaigus, mille puhul immuunsüsteem ründab ekslikult müeliini kesknärvisüsteemis. Teised demüelinatsioonihäired hõlmavad ägedat dissemineerunud entsefalomüeliiti (ADEM), optilist neuromyeliiti (ONM) ja leukeodüstroofiaid. Leukeodüstroofiad on haruldased pärilikud haigused, mis mõjutavad müeliini moodustumist või säilimist.

Demüelinatsioonihäirete sümptomid varieeruvad sõltuvalt kahjustuse asukohast ja ulatusest. Levinud sümptomite hulka kuuluvad nägemise halvenemine, tundlikkuse kadu, lihasnõrkus, koordinatsioonihäired, väsimus ja kognitiivsed probleemid. Diagnoosimine hõlmab tavaliselt neuroloogilist läbivaatust, magnetresonantsstomograafiat (MRI) ja mõnel juhul lumbaalpunktsiooni.

Praegu pole enamikule demüelinatsioonihäiretele täielikku ravi, kuid olemasolevad ravimeetodid võivad aidata leevendada sümptomeid, aeglustada haiguse progresseerumist ja parandada elukvaliteeti. Ravi hõlmab sageli ravimeid, füsioteraapiat, tegevusteraapiat ja logopeediaravi.