Vestibulaarne

Vestibulaarne iseloomustab seotud füsioloogiat ja struktuuri, mis tegeleb tasakaalu ja ruumilise asendi tajumisega. See on osa sisekõrva süsteemist ning mängib keskset rolli keha koordineerimisel ja vaate stabiliseerimisel liikudes.

Vestibulaarne süsteem koosneb peamiselt poolkanalitest ja otoliitorganitest. Poolkanalid on kolm võrdkülgset anatoomilist struktuuri, mis on paigutatud üksteisest risti ning reageerivad pea pöörlemisele. Otoliitorganid (gravitatsioonitundlikud moodustised) mõõdavad keha lineaarset kiirust ja peapööramise suhtelist asendit gravitatsiooniga suhte korral. Koostoimel annavad need aparaadid ajule põhjaliku teabe peast ja kehaasendist ruumis.

Funktsionaalselt on vestibulaarne süsteem oluline tasakaalule, pealiikumise taseme kontrollimisele ja vaate stabiilsusele ehk vestibulo-oksulaarsele refleksile, mis aitab säilitada teravat nägemist ka liikumise ajal. See töötab tihedas koostöös nägemise ja proprioetsiooni aistingutega, et tagada koordineeritud liikumine ja ruumitaju.

Närvisüsteemi tasandil läheb vestibulaarne teave ajutumedesse ajukoorde ning vestibulaarsetesse tuumadesse ajusildas ja väikesesajus, kus see suunab vaate- ja tasakaalu-lisi vastuseid ning aitab koordineerida liikumist ja tasakaalu. Häired vestibulaarses süsteemis võivad põhjustada pearinglust, desorienteeritust, tasakaaluhäireid ja kahte eri tüüpi iiveldust.

Kliiniliselt on vestibulaarne häiretingimus mitmekesine, sealhulgas pearinglus, vertigo, vestibulaarne neuritis ja Meniere'i tõbi. Diagnoosimine tugineb sümptomite hindamisele, vestibulaartestidele ja vajadusel pildistamisele. Ravi hõlmab vestibulaarrehabilitatsiooniteraapiat, harjutusi tasakaalu ja vaate kontrolli parandamiseks ning vajadusel ravimite kasutamist sümptoomide leevendamiseks.