rehabilitatsioon

Rehabilitatsioon on tervishoiu valdkond, mille eesmärk on taastada või säilitada inimese funktsioon ja osalusvõime pärast haigust, vigastust või arenguhäireid. Maailma Terviseorganisatsioonis kirjeldatakse rehabilitatsiooni kui mitmete valdkondade koostööd, mille eesmärk on võimaldada inimesel optimaalse funktsioneerimise saavutamine ja elukvaliteedi parandamine.

Tavaliselt viib läbi multidistsiplinaarne meeskond, kuhu kuuluvad arstid, õed, füsioterapeudid, ergoterapeudid, logopeedid, psühholoogid ja sotsiaaltöötajad. Patsiendikeskne lähenemine võtab arvesse indiviidi vajadusi, eesmärke ja konteksti ning hoolduse koordineerimist nii haigla kui kodu ja kogukonna tasandil.

Rehabilitatsioon hõlmab erinevaid valdkondi: füüsiline rehabilitatsioon (füsioteraapia, liikumisvõime ja tasakaal), tegevus- ja töövõime taastamine (ergoteraapia, enesehooldus, tööalane nõustamine), kõne- ja kognitiivne rehabilitatsioon ning sotsiaalne tugi ja vaimse tervise toetus. Varajane sekkumine ja pikaajaline eesmärkide jälgimine suurendavad edukuse tõenäosust.

Kohalikud teenused võivad olla haigla taastusravikeskustes, erahaigla osakondades või kodu- ja kogukondlikes teenustes. Rehabilitatsiooniga kaasneb alati ligipääsetavuse ja võrdsuse tagamine, ressursi planeerimine ja järjepidev jälgimine. Tõenduspõhine rehabilitatsioon on näidanud positiivset mõju toimimise, osaluse ja elukvaliteedi parandamisel ning sageli vähendab pikaajalisi hoolduskulusid.