liikumisvõime

Liikumisvõime on inimese suutlikkus liikuda ruumis ning kasutada keha liikumisi, et sooritada igapäevaseid toiminguid. See hõlmab suuri liikumisi, nagu kõndimine, istumine ja seismine, ning ka peenmotoorikat ning tasakaalu ja koordineerimist. Liikumisvõime on dünaamiline nähtus, mis sõltub nii keha füüsilisest kujundusest kui ka keskkonnast ja sotsiaalsetest tingimustest.

Liikumisvõime sõltub peamiselt lihasjõud, paindlikkusest, tasakaalust, koordinatsioonist ja vastupidavusest. Neuraalsed ja kognitiivsed funktsioonid ning sensoorne taju mängivad samuti rolli. Häired või haigused, vigastused ja vananemine võivad selle võimekuse vähenemist põhjustada. Keskkond, kättesaadavus abivahenditele ja sotsiaalne toetus mõjutavad samuti mobiilsust.

Mõõtmine ja hindamine hõlmab tavapäraselt liikumisvõime funktsionaalse hindamise, kõnnikiiruse, tasakaalu ja koordineerimise hindamist. Levinumad hindamised hõlmavad kõnnikiiruse mõõtmist (kiirus), Time Up and Go testi (TUG) ning kuue-minutilist kõnnitest.

Rakendused ja seosed: Ennetus ja rehabilitatsioon keskenduvad liikumisvõime säilitamisele ja parandamisele ning hõlmavad regulaarset füüsilist koormust, tasakaalu ja jõuharjutusi, vajadusel medikamentoosset või kirurgilist ravi ning abivahendite ja keskkonna kohandusi (kõndimisvahendid, käetoed, pääsuteed).

Liikumisvõime on oluline näitaja iseseisvuse ja elukvaliteedi jaoks. Seetõttu on selle säilitamine eesmärk tervishoius, eriti eakate ja haigestunud inimeste hoolduses, ning see hõlmab ennetust, regulaarset liikumist ning vajalikke kohandusi, et vähendada kukkumise riski ja parandada iseseisva elu võimalusi.