südametegevuse

Südametegevus on südame elektrilise ja mehhaanilise aktiivsuse koosmõju, mis tagab vere pumpamise kehasse. See hõlmab nii südame juhtimissüsteemi kui ka südamelihase kokkutõmbeid. Üldiselt eristatakse selle tegevuse kahe aspekti: elektrilist aktiivsust, mis määrab rütmi ja kokkutõmbe järjekorra, ning mehhaanilist ehk kontraktsioonilist aktiivsust, mis viib vere väljutamiseni vereringesse.

Südame juhtimissüsteem koosneb peamisest SA-sõlmest (sinusrytmija), AV-sõlmest, His'i kimputest ja Purkinje kiududest. Impulsid tekivad SA-sõlmes ja levivad mööda juhteteid, põhjustades järjestikuseid kokkutõmbeid ning tagades südame koordineeritud tööd. See süsteem kontrollib rütmi, kiirust ja kontraktsioonide ning verevoolu järjestust.

Mehaaniline tegevus vastab südame tsüklile: süstool on vatsakeste kokkutõmbumine, mille käigus verd väljutatakse kopsu- ja süsteemsesse vereringesse; diastool on lõõgastumise faas, mil süda täitub verega. Täituvus ja väljutus sõltuvad arteriaalse vererõhu, südame seinte elastsuse ning täitese koguse muutuvusest.

Regulatsioon toimub peamiselt autonoomse närvisüsteemi kaudu: sümpaatiline osa suurendab südame löögisagedust ja kontraktsioonide tugevust, parasümpaatiline vagus vähendab neid. Hormoonid nagu adrenaliin ning barorefleksid keha verevarustuse vajaduste muutmisel kujundavad veelgi südame tööd.

Diagnostika ja hindamine keskendub peamiselt elektrokardiograafiale (EKG), mis registreerib elektrilist aktiivsust ja rütmi. Täiendavalt kasutatakse echokardiograafiat, vereanalüüse ja kliinilist hinnangut. Südametegevuse kõrvalekalded võivad ilmnemisel tekkida arütmiad, südamepuudulikkus või isheemilised haigused; varajane diagnoosimine ja vajadusel ravi parandavad ellujäämist ja elukvaliteeti.