suveräänsuses

Suveräänsus on riigi või muu poliitilise üksuse kõrgeim võim oma territooriumil ja selle üle. See tähendab, et suveräänsel üksusel on õigus teha sisepoliitika otsuseid ilma välise sekkumiseta ja suveräänne üksus on rahvusvahelisel areenil teiste riikidega võrdne. Riigi suveräänsus hõlmab mitmeid aspekte, sealhulgas õigus kehtestada seadusi, koguda makse, pidada sõda ja sõlmida lepinguid.

Suveräänsus võib olla sisemine ja välimine. Sisemine suveräänsus viitab riigi võimule oma kodanike üle ja võimele kehtestada oma territooriumil seadusi ja korda. Välimine suveräänsus aga tähendab riigi sõltumatust teistest riikidest ja tema õigust tegutseda rahvusvahelisel areenil. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on kõik riigid suveräänsuse poolest võrdsed.

Suveräänsuse mõiste on arenenud aja jooksul. Varakeskajal oli võim sageli killustatud feodaalsete isandate vahel, mitte tsentraliseeritud monarhi käes. Hiljem, eriti Vestfaali rahu (1648) järel, hakkasid tekkima tänapäevase riigi kontuurid, kus suveräänsus mängis keskset rolli. Tänapäeval on suveräänsuse küsimus jätkuvalt aktuaalne, eriti seoses rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu Euroopa Liit, kasvava mõjuga ja globaalsete probleemidega, mis nõuavad rahvusvahelist koostööd. Mõned vaidlused puudutavad seda, kas rahvusvahelised normid ja lepingud võivad piirata riigi suveräänsust.