õigust

Õigus on mõiste, mida kasutatakse kahes tähenduses: esiteks õigust kui inimeste õigustatud huve ja vabadusi ning moraalseid norme; teiseks õigust kui normide ja seaduste süsteemi, mis korraldab ühiskonna toimimist. Seetõttu hõlmab mõiste nii õiguste kaitset kui ka seadusandlust ja õiguslike suhete reguleerimist.

Etymoloogiliselt on õigus seotud mõistega õige ja õigsus; see peegeldab pretensiooni õigusele ja õiglusele. Sõna areng on seotud vanematega ning tänapäeval kasutatakse seda nii õiguste kui ka õigussüsteemi tähenduses.

Õiguse süsteem koosneb normidest, mis on kehtestatud seaduste, määruste ja muude õigusaktide kaudu. Need normid reguleerivad, mida on lubatud, mida keelatud ja millised on rikkumiste tagajärjed. Õiguskord on riigi institutsioonide kaudu toimiv süsteem; sellele panustavad parlament, valitsus, kohtud ja järelevalveasutused. Õiguste rikkumise korral rakendatakse õiguskaitset.

Inim- ja põhiõigused on keskne osa kaasaegsetest õigusordudest. Põhiõigused on riigi põhiseadusest ja rahvusvahelistest lepingutest tulenevad vabadused ja kaitsed, näiteks sõnavabadus, kogunemisvabadus, usuvabadus, eraelu puutumatus ning võrdne kohtlemine seaduse ees. Õigused kaitstakse kohtute kaudu, ning riik peab looma ja tagama õiguskindla õigusruumi.

Seadus ja õigussüsteem arenevad ühiskonna muutuvate vajaduste ja rahvusvahelise õiguse toel. Õiguse mõiste on seetõttu dünaamiline ning püüab tagada õigluse nii individuaalsete kui ka üldiste huvide jaoks.