õigusaktide

Õigusaktid on Eesti õigussüsteemi normatiivsed aktid, mille abil riik ja kohaliku omavalitsus korraldavad ühiskondlikke suhteid ning sätestavad õigused ja kohustused. Need on kehtivad ja siduvad normid, mille mõju ulatub üksikisikust ettevõtete ja avalike institutsioonideni. Mõiste hõlmab erinevaid vorme, mis juhivad seadusandlust, haldustööd ja kohalike omavalitsuste toimimist.

Õigusaktide peamised liigid on seadused ja määrused. Seadused võtab vastu Riigikogu ning need võivad vajada presidenti ning välja kuulutamist Riigi Teatajas, et saada jõustuvaks. Määrused lahendavad konkreetseid rakendusnõudeid ning võivad olla vastu võetud valitsuse, ministrite või valitsusasutuste poolt, vastavalt seadustele ette nähtud pädevusele. Lisaks võivad kohaliku omavalitsuse üksused kehtestada omal täiendavaid õigusakte, mis reguleerivad kohalikke asju.

Õigusaktide hierarhia peegeldab põhiseadust. Kõrgeim on põhiseadus ja rahvusvahelised lepingud, mille Eesti on ratifitseerinud; nende järel tuleb seadus, seejärel määrus ning alamsätted. Kõik õigusaktid avaldatakse Riigi Teatajas, kust nende jõustumise kuupäev on tavaliselt märgitud. Põhiseaduslikkuse järelevalvet teostab Riigikohus.

Õigusaktide kohaldamine tähendab nende tõlgendamist ja rakendamist õigussüsteemi erinevates instantsides, sealhulgas kohtutes ja haldusasutustes. Õigusaktide sisu ja jõustumisaeg võivad muutuda seaduste muutmise või uute aktide vastuvõtmise teel, tagamaks õiguskorraga ajakohasus.