suveräänsust

Suveräänsust tähistab riigi või rahva kõrgeim ja sõltumatu võim oma territooriumil. See tähendab, et otsuste tegemine seaduste kehtestamise, julgeoleku tagamise ja välispoliitiliste suhete korraldamise vallas toimub ilma välise kontrollita. Teoreetiliselt eristatakse sise- ja välissuveräänsust: sise suveräänsus tähendab riigi ülimat võimu siseasjade üle; välissuveräänsus tähendab sõltumatust välissuhete korraldamisel ja rahvusvahelises kogukonnas tegutsemisel.

Montevideo konventsioonist (1933) lähtub riigi kui iseseisva subjekti ideed ning neli kriteeriumi: püsiv elanikkond, määratletud territoorium, valitsus ja võime suhelda teiste riikidega. Need tingimused moodustavad aluse riigi rahvusvahelisele tunnustamisele ja rahvusvahelisele õigusele ligipääsule.

Ajalooliselt on suveräänsust kujundanud Westfaali süsteem (1648), mis rõhutas riikide iseseisvat välispoliitikat ja piiridega selgelt eristatud territooriumi. 20. sajandi dekoloniseerimine ja rahvusvahelise õiguse areng tõid kaasa uued reaalsused: riigid osalevad rahvusvahelistes organisatsioonides ning maailm on üha üha ühisem, kuid suveräänsuse piirid ja teatud otsustusõigus jäävad riikide kätte. Kaasaegsed arutelud puudutavad ning arenevad riigi suveräänsuse ja rahvusvahelise koostöö vahel, sealhulgas liitumine ühendustega, küberruumi ja digitaalse majanduse mõju ning inimõiguste kohustuste tasakaal.