Suveräänsuse

Suveräänsus on poliitiline ja õiguslik mõiste, mis viitab kõrgeimale võimule riigis. See tähendab, et suveräänne riik on vaba välisest kontrollist ja võib oma territooriumil kehtestada seadusi ning valitseda ilma kellegi teise sekkumiseta. Suveräänsus jaguneb tavaliselt kaheks peamiseks aspektiks: sisemine ja väline suveräänsus.

Sisene suveräänsus tähendab, et riik on oma territooriumil kõrgeim võim. Sellel on õigus kehtestada seadusi, koguda makse ja säilitada korda. Sisemine suveräänsus hõlmab ka riigi võimet rakendada oma otsuseid jõuga, kui see on vajalik.

Väline suveräänsus viitab riigi iseseisvusele rahvusvahelisel areenil. See tähendab, et riik on tunnustatud teiste riikide poolt ja tal on õigus sõlmida lepinguid, esindada end rahvusvahelisel tasandil ja osaleda rahvusvahelistes organisatsioonides. Välise suveräänsuse puudumine tähendab, et riik ei ole täielikult iseseisev ja tema otsuseid võivad mõjutada teised riigid või rahvusvahelised organid.

Mõiste suveräänsus on aja jooksul arenenud ja selle tõlgendused võivad varieeruda. Traditsiooniliselt seostatakse suveräänsust monarhide või rahva kui kõrgeima võimu kandjaga. Tänapäeval peetakse suveräänsust enamasti riigi omaduseks, mis väljendub tema iseseisvuses ja võimes teha oma otsuseid.