simulatsiooniuurimist

Simulatsiooniuurimine on meetodite ja mudelite kogum, mille abil analüüsitakse ja hinnatakse keeruliste süsteemide käitumist ilma reaALSEid protsesse katsetamata. Uuring hõlmab mudelite ehitamist, simulatsioonide läbiviimist ja tulemuste analüüsi ning tõlgendamist, et mõista süsteemi toimimist ja toetada otsuseid.

Peamised mõisted on mudel, simulatsioon ja eksperimenteerimine. Mudel kirjeldab süsteemi olulisi osasid ja nendevahelisi seoseid, simulatsioon aga viib mudeli ajas ja ruumis läbi. Levinud lähenemisviisid on diskreetne sündmuse simulatsioon ja agent-põhine simulatsioon; Monte Carlo meetod aitab hinnata stohhastiliste süsteemide võimalikke arenguid. Verifitseerimine ja valideerimine tagavad mudeli korrektse toimimise ja usaldusväärse peegeldamise reaalsusest, tundlikkusanalüüs uurib, kuidas märkimisväärsed muutujad mõjuvad tulemustele.

Protsessi peamised etapid on probleemi defineerimine, mudeli valik ja ehitamine, verifitseerimine ja valideerimine, simulatsioonide kavandamine ja eksperimenteerimine, tulemuste tõlgendamine ning otsuste toomine põhinevalt saadud püüdlustest. Tulemused esitatakse selgelt ning neid kasutatakse protsesside parendamiseks, riskide hindamiseks ja strateegiliste otsuste tegemiseks.

Rakendused hõlmavad inseneeriat, tootmis- ja logistika planeerimist, tervishoidu, rahandusmodelleerimist, kliima- ja sotsiaalteaduste uuringuid. Ajalugu ulatub operatsioonide uurimiseni ja varasematesse diskreetse sündmuse simulatsioonide süsteemidesse; 1960.ndatel arendati varaseid simulatsioonitööriistu (näiteks Simula), mille järel valdkond laienes arvutitehnoloogia arengu toel.