defineerimine

Defineerimine on protsess, mille käigus antakse mõistele või terminile tähendus ning kirjeldatakse selle olulisi omadusi. Selle eesmärk on suurendada arusaamist, vähendada tõlgendamisel tekkivaid ebaselgusi ning luua ühtne mõistmine erinevates kasutusvaldkondades. Defineerimine on oluline nii igapäevases keelepraksis, õppetöös, loogikas kui ka teaduses.

Definitsioonide tüüpe eristatakse sageli vastavalt nende eesmärkidele ja kasutusviisidele. Leksikaalne definitsioon kirjeldab sõna tavapärast tähendust (nagu sõnastikus). Ostensiivne definitsioon viitab nähtavale või konkreetsetele näidetele, et tuua esile mõiste tähendus. Stipulatiivne definitsioon määrab uue termini tähenduse kindlas kontekstis. Precising definitsioon püüab täpsustada olemasolevat tähendust, kui see on ebapiisav või mitmeti mõistetav. Sageli kasutatakse ka genus-differentia meetodit, kus määratava mõiste õigustused esmalt nimetatakse laiemat kategooriat (genus) ja seejärel kirjeldatakse eristavad omadused (differentia).

Hea definitsioon peab olema täpne, mitte tsirkulaarne ning mitte liiga lai ega kitsas. See peaks ühtlustama tähenduse ning pakkuma selge piirangu mõiste kasutusele. Definitsioonides on oht, et tekib laialivalguv või ebaselge sõnastus, või et definitsioon muutub tsirkulaarseks; samuti tuleb vältida liigset üldistust või kitsendamist ning tagada, et määratletav mõiste oleks määratud täpselt.

Rakendused ja näited hõlmavad sõnavara koostamist, õppeprotsesse, filosoofiat ja loogikat ning teaduslikku metoodikat. Näide: mõiste „jõud“ defineeritakse füüsikalise suurusena, mis põhjustab keha kiirenduse muutumise, kui sellele reageeritakse vaste jõududega. Definitsioonid loovad kriteeriume, mille alusel mõiste on kasutusel ja millest erinevused sõltuvad.