kiirguskoormust

Kiirguskoormus tähistab inimese kogutut radiatsiooni kogust kõigist allikatest ja ajaperioodist ning kajastab bioloogilisi mõjusid. Sagedasti kasutatakse mõistet efektiivne doos, mille üksuseks on sievert (Sv). Efektiivne doos arvestab kiirguse tüübi ja erinevate kudede tundlikkuse erinevusi, et hinnata terviseriski; absorbeeritud doos, mõõdetav grayi (Gy), on füüsikaline suurus, mis kirjeldab kiirituse energy omastatud kehas.

Kiirguskoormus jaguneb mittetöötundlikuks, st ohjeldatuks koormuseks ning erinevate allikate koormuseks. Põhilised allikad on looduslik taust (cosmic radiation, maakoored, radon), meditsiinilised protseduurid (röntgenid, CT, radioaktiivne ravimite kasutamine), tööstuslikud ja töökeskkonnal põhinevad eksponeeringud ning võimalikud õnnetuste või plahvatuste tagajärjed. Radon ja looduslik taust moodustavad sageli suurima osa elanikkonna aastasest kiirguskoormusest ning meditsiinilised uuringud ja ravi võivad olla keskseks individuaalses koormuses.

Doseerimine ja piirangud põhinevad rahvusvahelistel ja riiklike regulatsioonide põhimõtetel. Doosi jälgimiseks kasutatakse dosimeetrite ja personalidooside (dosimetri) süsteeme. Töökohtades kehtivad tavaliselt aastased kutsealased piirangud, näiteks Euroopa Liidus on soovituslik keskmine aastane koormus kuni 20 mSv, maksimaalselt ühel aasta jooksul 50 mSv, ning elanikkonnal soovitatav piirmäär on 1 mSv aastas lisaks taustakiirgusele. Kiirgusohutuse aluspõhimõteteks on õigustatud kasutamine, annuse optimeerimine ja doosi piiramine (ALARA), samuti täpne kaitse, kaugus ja aeg.

Kokkuvõttes kiirguskoormus on oluline näitaja, mis aitab hinnata radiatsiooni mõju tervisele ning suunab kaitsemeetmeid nii meditsiinis kui töökeskkonnas.