Kiirgusohutuse

Kiirgusohutus on valdkond, mis tegeleb ioniseeriva kiirguse ohu hindamise ja ohutuse tagamisega ning mille eesmärk on kaitsta inimeste tervist ja keskkonda kiirgusega seotud kahjulikest mõjudest, võimaldades samal ajal kiirgusallikate kasutamist kasulikel eesmärkidel, näiteks diagnoosimisel, ravil ja tööstuslikus rakenduses.

Peamised põhimõtted on õigustus, optimeerimine ja annuse piirangud. Õigustus tähendab, et iga kiirguses kasutus peab tooma selget kasuliku tulemuse. Optimeerimine, tuntud kui ALARA, tähendab, et annus püüatakse hoida võimalikult madalal tasemel, võttes arvesse tehnilisi võimalusi ja kasutatava rakenduse kasu. Annuused hinnatakse dooside abil; annuseid mõõdetakse tavaliselt sievertide (Sv) abil ning töökohal kasutatakse dosimeetreid ja regulaarselt teostatakse seiret.

Allikad ja kaitse. Kiirgusohud tulenevad nii looduslikust taustast (radon, kosmiline kiirgus) kui ka inimtekkelisest kiirgusest (meditsiiniline radioloogia, tööstus, tuumalaengu). Kaitsemeetmed hõlmavad ajakululist piirangu, kauguse suurendamist kiirgusallikast, varjestust ja tehnilisi ning korralduslikke kontrolli, samuti isikliku kaitsevahendi ja dosimeerimise kasutamist ning piirkondlikku kiirgusseire.

Rakendused ja reguleerimine. Kiirgusohutust rakendatakse meditsiiniekspertides (röntgen, CT, radiosügav teraapia), tööstuslike radiograafia ja materjalide kontrollimise korral, ning tuumaenergia valdkonnas. Reguleeriv raamistik hõlmab rahvusvahelisi standardeid (nt ICRP, IAEA) ning riiklikke õigusakte ja litsentsimise nõudeid, mille eesmärk on tagada ohutus ning koolitus ja valmisolek kiirgusintsidentide korral.

Seire ja valmisolek. Ohutuse põhielemendid on personal dosimeetria ja ala kiirgusseire, töötajate koolitus, inspekteerimine ja järelevalve. Hädaolukordadeks on koostatud plaanid ja teavitamissüsteemid, mis tagavad kiire ja asjakohase reageerimise ning teavitamise avalikkusele.