kiirguses

Kiirgus on energia või osakesed, mida levib ruumis või aines. Sõltuvalt omadustest eristatakse ioniseerivat kiirgust ja mitteioniseerivat kiirgust. Ioniseeriv kiirgus on energiat, mis on piisav elektronide eraldamiseks või aatomite sidemete purustamiseks, ning selle hulka kuuluvad alfa- ja beeta osakesed, neutronid ning X- ja gamma‑kiirgus. Mitteioniseeriv kiirgus on madalama energiaga ning hõlmab raadio-, mikrolaine-, infrapuna-, nähtavat valgust ja enamik UV-kiirgust.

Allikad: kiirgus tekib looduses (kosmiline kiirgus, maapinnale kinnituv radioaktiivne materjal) ning inimtekkelised (meditsiinilised pildistamised, radioteraapia, tööstuslik kontroll, tuumenergia, uurimistöö). Looduslik taust varieerub geograafia ja kõrguse järgi, samas kui inimtekkelised allikad kirjeldavad kiirgusallikaid meditsiini- ja tööstussüsteemides.

Mõju ja ohutus: Ioniseeriv kiirgus võib kahjustada DNA-d ja suurendada vähiriski; mõju oleneb kiirgusdoosist ja kokkupuuteajast. Mõõtmiseks kasutatakse absorbtsioonedoosi Gy (Gray) ja toimeannust Sv (sievert). Üldine avalik piir on umbes 1 mSv aastas; tööandjate ja tervishoiuasutuste jaoks võivad piirid olla kuni 20 mSv aastas, sõltudes riigist ja töö iseloomust.

Rakendused: meditsiiniline pildistamine (röntgen, CT), radioterapeutilised ravimeetodid vähktõve vastu, tööstuslik kontroll ja materjalide uuring. Kiirguse kasutamine nõuab ulatuslikku ohutuse ja kaitse korraldust, sealhulgas aega, kaugust ja isolaatori kasutamist ning pidevat dozimetrilist jälgimist.

Regulatsioon ja ohutus: rahvusvahelised juhised ja standardid põhinevad ICRP ja IAEA soovitustel ning riiklikud ametkonnad kehtestavad piirnormid, kontrolli ja koolitusnõuded radiatsiooniga seotud töödele.