osakesed

Osakesed on subatomaarse taseme osakesed, mis moodustavad mateeria ja vahendavad looduses esinevaid jõude. Need jagunevad kahte peamisse rühma: elementaarseteks osakesteks ja koosnevateks osakesteks, mille kogum moodustab meie mõistes aatomi ja selle alamhulgad. Osakesed on kesksete uuringute objekt osakefüüsikas, kus gyldakse ja testitakse nende käitumist, omadusi ja vastastikmõjusid.

Elementaarsed osakesed hõlmavad kvarke ja leptonid ning neid koondavad bosonid, mis vahendavad looduse põhijõude. Näidetena mainitakse foton (elektromagnetiline side), gluon (tugev jõud), ning W- ja Z-bosonid (nõrk jõud) ning Higgs’i boson, mis on seotud massi tekkimise mehhanismiga. Elementaarsed osakesed on mudelis, mida nimetatakse standardmudeliks, ning nende omaduste uurimine on keskne füüsika valdkond.

Koosnevad osakesed ehk hadronid moodustuvad kvarkidest ja gluonidest ning nende vahelised jõud hoiab need koos. Hadronid hõlmavad prootoone ja neutronid, mida leidub aatomituumas, ning teisi piiratud elutsükli osakesi nagu mesoonid. Koosnevad osakesed on suuremal määral suuremate struktuuride ehitusblokkideks ning nende omadused sõltuvad kvarkide koostisest ja gluunide kaitsest.

Omadused: osakesed omavad massi, laengut ja spinnit ning järgivad kvantmehaanikast tulenevaid põhimõtteid. Fermionid, mille hulka kuuluvad kvargud ja leptonid, järgivad Fermi-Diraci statistikat ja Pauli keelu printsiipi; bosonid järgivad Bose-Einsteini statistikat. Lisaks on olemas antipartiklid, mis on vastupidised teiselt poolusele.

Uurimine ja olulisus: osakesi uuritakse suurettevõtetes kiirendite, näiteks suurte hadronkauguste (LHC) abil ning detektoritega, mis registreerivad nende häireid ja lõppsaadusi. Standardmudel kirjeldab suuremat osa teadaolevatest osakestest ja nende interaktsioonidest, kuid avastamata küsimused, nagu pime aine ja neutriinode masside lõpptoimed, jätavad arenduse jätkuks. Osakesed moodustavad aluse kaasaegse füüsika ja tehnoloogia arengule.