Kiirgusohutust

Kiirgusohutus on teaduslik ja reguleeriv valdkond, mille eesmärk on kaitsta inimesi ja keskkonda kiirguse põhjustatud kahjulike mõjude eest. Ta käsitleb nii ioniseerivat kiirgust (näiteks X‑ ja γ-kiirgus, alfa- ja beeta osakesed) kui ka mitteioniseerivat kiirgust (näiteks raadioside-, televisiooniväljuv kiirgus, UV-, RF- ja infrapuna kiirgus). Kiirgusohutus puudutab nii töökeskkonda, meditsiinilisi rakendusi kui ka üldsust ja keskkonda.

Põhivoorused ja põhimõtted

Kiirgusohutus tugineb kolmel peamisel põhimõttel: õigustus (iga kiirguses kasutatud meetmed peavad tooma kasu, riskid ületavad neid ainult põhjendatud juhtudel), optimeerimine ehk ALARA printsiip (mitigatsiooni pidev püüdlus vähendada kiiritust võimalikult madalale tasemele) ning doseeritavate piirnormide järgimine (kehtestatud piirid töö- ja üldsusele). Erilist tähelepanu pööratakse töökohtadele, meditsiinilisele eraldatud kiirgusele ning kaitsevõimalustele, nagu ajutine või püsiv kilp, kaugusest hoidumine ja ajakasutus.

Kaitsemeetmed ja praktikad

Kaitse hõlmab kontrolli all olevat juurdepääsu kiirgusallikatele, dozimetria kasutamist töötajatel, isikukaitsevahendeid, kiirguskaitsevahendeid ja märgistust. Kiiritusriskide hindamine, tööprotseduuride ja ohutusjuhiste väljatöötamine ning regulaarne koolitus on osa tavaprotseptidest.

Keskkond ja juhirežiimid

Kriisiolukordades on koostöö pääste- ja ohutusorganitega ning plaanide rakendamine kriisi vältimiseks ja kahju piiramiseks keskne. Jäätmete ja radioaktiivsete ainede käitlemine ning kaasnevad mõjuohud nõuavad eraldi käsitlust ja järelhooldust.

Regulatsioon ja rakendamine

Kiirgusohutus põhineb rahvusvahelistel standarditel ja soovitustel, mida annavad ICRP ja IAEA, ning neid aplikenditakse riigi seadusandluse ja tööstusharude reguleerivate raamide kaudu. Litsentsimine, inspektsioonid, koolitus ja kompetentsus on olulised komponendid ohutuse tagamisel.