õigustus

Õigustus on eestikeelne nimisõna, mis tähistab põhjendust, õigustust või kaitset. See kirjeldab selgitust või põhjuseid, mis annavad teole, otsusele või väitele mõju ning võivad muuta selle vastuvõetavaks või õigustatuks.

Kõnekeeles viitab õigustus tavaliselt selgitusele või argumendile, mis teeb teo või otsuse põhjendatuks. Inimesed esitlevad õigustusi, et selgitada oma käitumist või otsuseid ning tõsta nende mõistlikkust või õiguspärasust.

Juridilises kontekstis võib õigustus tähendada kaitset või kohtu ette esitatavat põhjendust, millega väidetakse, et teo toimepanija ei ole seadusevastaselt tegutsenud või et tegu oli õigustatud olude tõttu. Õigustusena esitatud argumendid võivad aidata leevendada süüdistusi või tõsta teo õiguspärasuse taset.

Filosoofias ja loogikas kasutatakse mõistet õigustus väite või teooria tõendamise aluste kirjeldamiseks: õigustus on kogu ajend ja tõendusmaterjal, mis õigustab väidet või teooriat ning teeb selle usutavaks.

Etymoloogia ja seotud mõisted: sõna on moodustatud verbist õigustada („põhjustada, õigustada”) ning nimisõna lõppu -us. Seotud mõisted hõlmavad põhjendus, kaalutlus ja kaitse; vastandiks võib olla süüdistus, kui see käsitleb süüd või süüdlase esiletoomist, mitte õigustust. Õigustus on mitmekülgne mõiste, mis hõlmab nii igapäevast selgitust, kui ka õiguslikku kaitset ja loogilist põhjendust.