Kõnekeeles

Kõnekeeles on mõiste, mida kasutatakse kirjanduses ja keeleuuringutes igapäevases suulises suhtluses kasutatava keele kirjeldamiseks. See on osa laiemast kõnekeele plaanist ning eristub kirjakeelest, mis on standardiseeritud, ametlik ja tavaliselt grammatiliselt rangem.

Kõnekeeles ilmingud hõlmavad mitmesuguseid omadusi, mis erinevad kirjakeelest. Sõnavara on sageli vabam ja colloquial, kuuluvad sõnatüved võivad olla lühendatud või muudetud ning lauseehitus on lõdvem. Diskursiivsed osakesed ja hüüdlaused nagu noh, et, siis ja ikka on levinud. Puuduvad mõnikord ametlikud või täpsed täiendused ning laused võivad olla katkendlikud või korratud, et säilitada vestlusliku rütmi.

Kõnekeel pole ükskindel standard, vaid varieerub sõltuvalt piirkonnast, vanusest, sotsiaalsest rühmast ja kontekstist. Dialektid ja släng mängivad olulist rolli ning võivad muuta sõnavara ja hääldust. Samas on kõnekeele piiratud vormid tihtipeale ühtlustatud või vähendatud, et liiguda mugavuse ja arusaadavuse suunas suulises suhtluses.

Kasutus ja tähtsus: kõnekeelt kasutatakse tihti sõbralikes, informaalsetes situatsioonides, meedias ja kirjanduses karakterite rõhutamiseks või autentse tonaalsuse loomiseks. Keeleõppes eristatakse sageli kõnekeelset ja kirjakeelset väljendust, et õppijad mõistaksid, millal mida keelestiili kasutada.