radioloogia

Radioloogia on meditsiinivaldkond, mis tegeleb keha sisestruktuuride ja funktsioonide pildilise hindamisega. See hõlmab diagnostilist radioloogiat, interventsioonradioloogiat ja tuumameditsiini ning keskendub piltidel põhinevale diagnoosimisele ning pildiga juhitavatele sekkumistele.

Pildistamismeetodid hõlmavad röntgenograafiat ja fluoroskoopiat, kompuutertomograafiat (CT), magnetresonantstomograafiat (MRI), ultraheli ning tuumameditsiini (PET, SPECT). Interventsioonradioloogia kasutab pildiabi erinevate juhitavate protseduuride läbiviimiseks, näiteks angiograafia, biopsiad, drenaažid ja endovaskulaarsed sekkumised.

Ajalugu ja arendused: röntgenikiirte avastamine 1895 töötles radioloogias fundamentaalseid muutusi; 1950ndatel hakati kasutama ultraheli; 1970ndatel lisandus CT ja MRI tänapäevase pildi aluseks; tuumameditsiin lisas funktsionaalse teabe radioloogiale ning pildiga juhitavad sekkumised on laienenud.

Tõendid ja ohutus: radioloogia praktikas on keskne radiatsiooniohutus ja patsiendi ohutus. Radiatsiooninõuete järgimine, piltide õigustatud kasutamine ja annuste optimeerimine on esmatähtsad ning standardiseeritult kontrollitavad.

Koolitus ja tööhargid: radioloogiks saamiseks peab arst läbima meditsiinikooli, järgneb radioloogi residentuur ning sageli alanevad spetsialiseerumised (nt interventsioonradioloogia, onkoloogiline radioloogia). Meeskonnatöö teiste meditsiinivaldkondadega ning pidev pildianalüüsi ja sündmuste jälgimine on radioloogia keskne osa. Viimastel aastatel suurenevad ka tehisintellekti ja automatiseerimise rollid pildi hindamisel ja otsuste juhendamisel.