diagnoosimisel

Diagnoosimisel ehk haiguse või seisundi kindlakstegemisel on eesmärk mõista patsiendi terviseseisundit ja määrata sobiv ravi või juhised. Protsess on mitmekülgne ja dünaamiline, sest esmased hüpoteesid võivad muutuda uue teabe valguses. Tavaliselt hõlmab see anamneesi kogumist, füüsilist läbivaatust ning vajadusel lisauuringuid, nagu laboratoorsed testid või pildiuuringud. Tulemuste põhjal moodustatakse diferentsiaaldiagnoos ning koostatakse järjekordne diagnostiline plaan.

Anamneesil kogutakse teave sümptomite alguseaja, kestuse, seose kohta teiste haiguste või ravimitega ning riskitegurite kohta. Füüsiline läbivaatus aitab eristada potentsiaalseid diagnoose märgudega, mida kliiniline pilt näitab. Vajadusel kasutatakse laboratoorseid analüüse, pildiuuringuid ja muid uuringuid, mis pakuvad täiendavat teavet ja aitavad kinnitada või ümber lükata hüpoteese. Diagnoosimisel hinnatakse testide tundlikkust ja spetsiifilisust ning arvestatakse eeltesti tõenäosust, koostades diferentsiaaldiagnoosi ja lõpliku diagnoosi või jälgimisplaani.

Protsess on sageli meeskonnatöö, mis hõlmab arsti, õe, labori ning vajadusel eriarstide koostööd. Oluline on patsiendi kaasamine, informeerimine ja eetiline kaalutlus: ravi- või uuringuvõimaluste riskid ning eelistused tuleb arvesse võtta otsuste tegemisel. Diagnostikaprotsessi kvaliteet sõltub kliinilisest kogemusest, juurdepääsust kvaliteetsetele testidele ja järjepidevast järelkontrollist.