kõrvalmõjudest

Kõrvalmõjudest räägitakse kui ravimi või muu tervishoiu- või toidulisandi tarvitamisel tekkivatest soovimatutest mõjudest. Need võivad ilmneda tavapärases annuses ja sõltuvad nii ravimist kui ka inimesest, tema terviseseisundist, vanusest ning koostoimetest teiste ainetega. Ehkki paljud kõrvalmõjud on kerged ja ajutised, võivad mõned piirata ravimi kasutamist või vajada meditsiinilist sekkumist.

Üldine jaotus hõlmab kerged ja rasked mõjud. Kerged kõrvalmõjud võivad olla iiveldus, peavalu, väsimus või seedetrakti kerge ärritus. Raskemad või harva esinevad reaktsioonid võivad olla allergilised: nahalööve, sügelus, angioödeem või harvadel juhtudel anafülaksia, ning võimalikud hingamishäired. Mõjud võivad tuleneda otsesest ravimist, koostoimetest teiste ravimitega või individuaalsest tundlikkusest.

Riskitegurite hulka kuuluvad vanus, kaasuvate haiguste esinemine, geneetilised tegurid ning samaaegne ravimite ja toidulisandite kasutamine. Mõned kõrvalmõjud on doseeritavad või ajaliselt lühikesed, teised võivad olla püsivamad või raskemad, mis vajadusel nõuavad ravi muutmist või lõpetamist, eriti kui tegemist on allergiliste või organitele mõjuvate reaktsioonidega.

Ravi korraldamisel arvestatakse, kas kõrvalmõju on kergelt talutav ja kas tuleb annust või ravimit muuta. Raskete või jätkuvate sümptomite korral tuleb ravi lõpetada või suunata arstile. Ohtlike sümptomite korral, nagu tugev hingamisraskus või raske lööve, tuleb viivitamatult otsida meditsiinilist abi. Teavitamine tervishoiutöötajatele on oluline ja aitab parandada ravimi ohutust.

Ravimite ohutuse jälgimine on farmakovigilantsuse osa. Teave võimalike kõrvalmõjude kohta on tavaliselt ravimite infolehtedel ning arstide ja apteekrite nõuandel. Eestis on olemas süsteem kõrvaltoimete teatamiseks, mis kogub andmeid ja aitab parandada ravimite kasutamise ohutust.