Veekvaliteet

Veekvaliteet on vee füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste omaduste kogum, mis määrab vee sobivuse inimese tarbeks, elurikkuse säilitamiseks ning ökosüsteemide toimimiseks. Veekvaliteeti hinnatakse eri tasanditel ning kontrollitakse, kuidas reovete või tööstusjäätmete mõjud mõjutavad joogivee kvaliteeti, pinnavee kvaliteeti ja põhjavee kvaliteeti.

Peamised näitajad on füüsikalised (temperatuur, läbipaistvus, värvus, lõhn ja maitse), keemilised (pH, lahustunud hapnik, elektrijuhtivus või konduktiivsus, toitained nagu nitraadid ja fosfaatid, rasked metallid, orgaanilised ühendid) ning bioloogilised (mikroobne saastatus, näiteks koliformid ja E. coli, alg- ja planktoniaktiivsus). Joogivee ja muude veekogude kvaliteeti hinnatakse rahvusvaheliste ja riiklike standardite järgi, näiteks WHO soovituste ning Euroopa Liidu joogivee direktiivi ning Eesti õigusaktide kaudu.

Järelevalvet teostavad enamasti Keskkonnaamet, kohalikud omavalitsused ning laboratoorsed asutused. Proovid võetakse regulaarselt ning mõõtmised hõlmavad nii in-situ mõõtmisi kui ka laboratoorseid analüüse. Veekvaliteedi hindamiseks kasutatakse sageli veekvaliteedi indeksid ja klassifitseerimissüsteeme; Euroopa Liidu raamistik nõuab veekogude ökoloogilist ja kemilist staatust.

Mõjutavad tegurid on nii looduslikud kui inimtekkelised: geoloogia, kliima ja loodusprotsessid ning põllumajandus, tööstus, linnastumine ja reostus. Hea veekvaliteet on oluline tervisele, majandusele ja elurikkusele, seetõttu on veekvaliteedi kaitse ja taastamine prioriteet nii riigi kui Euroopa Liidu tasandil.