Sanksioonid

Sanksioonid on piirangu- või distsiplinaarmeetmed, mida rakendatakse riikide, ettevõtete või üksikisikute suhtes eesmärgiga mõjutada vastaspoole poliitilist käitumist, julgeolekut või inimõiguste rikkumist. Tavapäraselt kasutatakse neid rahvusvahelises või riiklikul tasandil ning need võivad olla lühiajalised või pikaajalised.

Sanksioonide peamised tüübid on majandus- ja finantssanktsioonid (kaubanduse piirangud, varade külmutamine, rahvusvaheliste finantstehingute piirangud, ekspordi- ja impordikontrollid), diplomaatilised meetmed (reisikeeled, diplomaatlike suhete ahenemine), relva- ja tehnoloogiasektori embargod ning individuaalsed sanktsioonid, kus nimekirjadele kantakse konkreetsed isikud ja organisatsioonid. Mõnikord hõlmavad sanksioonid ka sektoriüleseid piiranguid (energia, finants).

Õiguslik raamistik ja rakendus. ÜRO Julgeolekunõukogu võib kehtestada universaalseid sanktsioone vastavalt rahvusvahelisele õigusele. Euroopa Liit ning liikmesriigid võivad rakendada autonoomseid sanktsioone, mis täiendavad UNi meetmeid. Paljud teised riigid, sealhulgas USA, Kanada, Jaapan ja teised, tegutsevad eraldi seadusandluse alusel.

Mõju ja kriitika. Sanksioonid on oluline vahend välispoliitikas, kuid nende mõju võib olla nii poliitiline kui majanduslik ning ebaoluline või volatiilne sõltuvalt rakendamisest ja eranditest. Humanitaarsed mõjud, vajadus erandite järele ning võimalik vastumeetmete teke on tavalised arutelupunktid.

Näited. ÜRO on kehtestanud sanktsioone Põhja-Korea ja Iraani vastu nende tuuma- ja rakendusuuringute tõttu; sarnaselt on erinevad sanktsioonid rakendatud ka teistes kriisides, sealhulgas Ukraina konflikti aegselt.