Neurodegeneratiivsed

Neurodegeneratiivsed haigused viitavad närvisüsteemi haigustele, mille käigus neuroni struktuur ja funktsioon järk-järgult kahanduvad. Need haigused on kroonilised ja tavaliselt progresseeruvad ning võivad mõjutada mälu, liikumist, kõnet ning autonoomseid funktsioone. Neid iseloomustab selektiivne neuronite kahjustus teatud ajupiirkondades, mis seletab sümptomite varieeruvust.

Patogeneesi taust on keerukas ja sageli mitmehooguline: geneetilised tegurid koos keskkonnamõjudega suurendavad riski ning olulised mehhanismid hõlmavad valkude ebapiisavat küljendust ja kogunemist (näiteks amüloid-β ja tau Alzheimeri tõve puhul; alfa-sünukleiin Parkinsoni tõve puhul; huntingtiin Huntingtoni tõve puhul; TDP-43 ALS ja frontotemporaalse degenereerumise korral), oksüdatiivset stressi, mitokondriaalset düsfunktsiooni ja neuroinflammatsiooni.

Enim tuntud näited on Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi, Huntingtoni tõbi, ALS ning frontotemporaalne degenereerumine. Sümptomid võivad haigusest olenemata olla erinevad, kuid hõlmavad mälu kaotust, kognitiivset langust, liikumishäireid, kõnehäireid ja käitumuslikke muutusi.

Diagnoos põhineb kliinilisel hindamisel, neuropsühholoogilistel testidel ning neuropildistamisel ja biomarkerite hindamisel. Ravi on peamiselt sümptomaatiline; haiguste modifitseerivad ravimeetodid on piiratud. Oluline on elustiili kohandamine, regulaarne füüsiline aktiivsus, kognitiivne rehabilitatsioon ja sümptomite pikaajaline hooldus. Uuringud keskenduvad varajase diagnoosi, geneetiliste ja immunoterapeutiliste lahenduste ning neuroprotektiivsete strateegiate arendamisele.

Prognoos varieerub haigusest sõltuvalt; paljudel juhtudel on tegemist pikaajalise ja progresseeruva haigusega. Kuigi haiguste modifitseerivad ravimeetodid on piiratud, võib varajane diagnoos, multidistsiplinaarne hooldusravi ja elustiili põhimõtete järgimine parandada elukvaliteeti ja viivitada sümptomite süvenemist.