Inflatsioonitarget

Inflatsioonitarget ehk inflatsioonitargetimine on rahapoliitiline raamistik, kus keskpank seab avalikult väljendatud inflatsioonieesmärgi ning kujundab oma meetmed selle sihi saavutamiseks. Eesmärgiks on hinnatõusu püsiv ja prognoositav tempo, mis loob majanduses ootuste stabiilsuse ja aitab koordineerida kogutoodangu ning tööhõivet puudutavaid otsuseid.

Sihtväärtusena kasutatakse sageli inflatsiooninäitaja taset, mida püütakse saavutada Euroopa Liidus ja paljudes teistes riikides ligikaudu 2% aastas keskmises ajahorisondis. Mõnel pool on paindlikkuse põhimõte, mis lubab väikest kõrvalekallet sihtväärtusest lühiajaliselt, kui see on osa majanduse nõrga või tugevnemisega seotud stsenaariist ning võimaldab keskpangale reageerida tööhõive ja majanduskasvu paremaks kaitsmiseks.

Kui inflatsioonitarget rakendatakse, teavitatakse avalikkust sihist ning keskpaneb kasutab poliitikatööriistu, peamiselt lühikese tähtajaga intressimäärade kujundamist. Samuti kasutatakse majandusprognoose, suunatud kommunikatsiooni ja läbipaistvat aruandlust, et inflatsiooniekspektatsioonid püsiksid sihi lähistel. Paindlik inflatsioonitargetimine rõhutab, et pikaajaline eesmärk on hinnastabiilsus, kuid lühiajaliselt võidakse arvesse võtta majanduse teisi eesmärke.

Ajalugu sai inflatsioonitargetimise jõuliseks raamistikuks 1990ndatel; esimesed laiaulatuslikud katsetused pärinevad Uude-Meremaalt, mida on järgnenud paljud riigid, sealhulgas Euroopa Keskpank Euroopa Liidus. Eestis järgib inflatsioonitargetimist laiemalt Euroopa Liidu ja ECB raamistikku, kus hinnastabiilsus on peamine eesmärk ja siht on lähedane 2% inflatsioonile keskmises perspektiivis. Piire ja kriitikaid käsitletakse seoses võimalike majandussokkide ja mõõtmisprobleemidega ning vajadusega usaldusväärse institutsiooni koordineerimise järele.