institutsiooni

Institutsioon on püsiv sotsiaalne käitumise ja organiseerituse raam, mis määrab, kuidas inimesed teatud sotsiaalsetes kontekstides käituvad, teevad koostööd ja saavutavad ühiseid eesmärke. Institutsioon võib olla nii formaliseeritud organisatsioon kui ka laiem komplekt norme ja tavasid, mis korduvad ajas.

Tüübid: poliitilised ja õiguslikud institutsioonid (valitsus, seadusandlus, kohus), majanduslikud (omand, turu toimimise reeglid, ettevõtluse raamid), haridus-, religiooni-, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande asutused ning perekond ja meedia. Formaliseeritud institutsioonid hõlmavad seaduseid, põhiseadust ja organisatsioonistruktuure; informalsed institutsioonid koosnevad normidest, tavastest ja konventsioonidest, mis juhivad käitumist isegi ilma konkreetsete seadusteta.

Funktsioonid hõlmavad stabiilsuse ja ettekujutatuse pakkumist, ootuste koordineerimist, tehingukuluside vähendamist, legitiimsuse ja autoriteedi loomist ning sotsialiseerumist uutele liikmetele. Need annavad raamistiku, mille kaudu inimesed ja rühmad jagavad väärtusi, ressursse ja vastutust.

Muudatused ja kriisid: institutsioonid võivad kohaneda või olla ajas püsivad, kuid võivad ka puruneda. Globaliseerumine, tehnoloogiline areng, demograafilised muutused ja sotsiaalliikumised mõjutavad neid ning võivad viia reformide või uute institutsioonide tekkimiseni. Mõned institutsioonid võivad tugevdada ebavõrdsust või piirata innovatsiooni, kui nende toimimisviisid on liiga jäigad või suletud uuele.

Uuring ja mõju: institutsioonide mõistmine hõlmab sotsioloogiat, politoloogiat, majandust ja antropoloogiat. Uuringud keskenduvad nende toimimise mehhanismidele, legitiimsusele, kestlikkusele ja mõjule ühiskonnale, sealhulgas heaolule, kaasatusele ja õiguskindlusele.