inflatsioonitargetimine

Inflatsioonitargetimine on rahapoliitika meetod, mille eesmärk on pidada inflatsiooni kindlaksmääratud piiri all, tavaliselt protsendikoha näitajana. Meetod nõuab, et keskpank avaldab selgelt sihtinflatsiooni ning kasutab मुदाफी बाजार साधने, näiteks intressimäärasid, inflatsiooni prognoose ja kättesaadavat teavet tarbijate ootuste kohta, et seda eesmärki saavutada. Targetimisel kasutatakse sageli "laajendatud" või "tegelikule" inflatsioonile või tahvlele, mis aitab võimaldada mõningast mittevõimalikke erinevusi ja makromajanduslikku muutusi pidurdamiseks. Inflatsioonitargetimine hakatakse kasutama 1990‑de ja varase 2000‑e aastate lõpus kõrgel tasemel vaenlaste ning laoab." Chiefs talent: The target rate often falls within 1–3 %. So tõenäolistuvad ja gul kilt saab lakkuda. Таллевает. The approach on clearly instrumental, largest reactants to control the inflation over the medium term. Economically, it is said to increase transparency, reduce inflation expectations, boost confidence in governmental actions and, often, stimulate growth. Yet central banks have to maintain credibility and adjust the policy if economy deviates from expectation. Critics note risk of overbroad commitment to low inflation which might stall supply side constraints or lead to excessive tightening. Countries that adopt inflation targeting include, for instance, Germany; but also smaller economies, such as Estonia, have adopted target regimes. The policy has an international support network and guidelines from institutions such as the IMF, European Central Bank and others. The broader goal of inflation targeting is to create stable price dynamics, thus promoting long‑term investment and economic feasibility.