Hapnikutust

Hapnikutust ehk hüpoksia on seisund, kus keha kuded ei saa piisavalt hapnikku. See võib olla ajutine või pikaajaline ning tema raskus sõltub hapniku tasemest ja sellest, kui kauaks see puudus püsib. Hapnikutuse korral võivad kahjustuda elundid, eriti aju ja süda, kui puudus on raske või kestab pikka aega.

Põhjused võivad olla mitmesugused. Hapnikupuudus võib tuleneda vähesest hapnikust õhus või kopsude kaudu (näiteks kõrgmäestik, hingamisteede haigused, kopsupõletik), vereringe või hapniku transportimise häiretest (aneemia, CO mürgistus), vereringehaigustest või šokist, mis vähendab verevoolu, ning rakulisel tasandil tekkinud häiretest, mis takistavad hapniku kasutamist rakkudes (histotoksiline hüpoksia). Tehniliselt võivad erinevad tingimused põhjustada sarnase tulemusena hapnikupuuduse erinevaid vorme.

Sümptomid varieeruvad sõltuvalt puuduse suurusest ja kestusest. Kerged juhtumid võivad anda väsimuse, peapöörituse, suu- või ninasinise värvuse muutusi ning kerget õhupuudust. Raske hapnikutuse korral tekib kiire või raske hingamine, märgatav võõrutus, segasus või teadvusekaotus; pikaajaline hapnikupuudus võib põhjustada orgaaniliste kahjustuste.

diagnoosimine põhineb veregaasi analüüsil (PaO2, SaO2) ja pulssoksümeetrial, lisaks hinnatakse hingamisteed, südame tööd ja verehaigusi. Ravi keskendub hapniku puuduse põhjuste kõrvaldamisele: hapnikusüsteemide abil hapniku lisamine, vajadusel ventilatsioon, ning underlying haiguste või mürgistuste ravi. Ennetus hõlmab riskifaktorite vähendamist, vajadusel kõrgmäestikul aklimatiseerumist ja hingamisteede ning verejooksu ennetust.