aklimatiseerumist

Aklimatiseerumine on protsess, mille käigus organism kohaneb keskkonna muudatustega, eriti temperatuuri, kõrguse või teiste füüsikaliste tegurite muutustega. See on füsioloogiline kohanemine, mis võimaldab elusorganismil säilitada oma elutalitluse optimaalses toimimisulatuses uutes tingimustes. Aklimatiseerumine on tavaliselt ajutine ja pöörduv, mis tähendab, et organism naaseb oma algsesse seisundisse, kui keskkond muutub tagasi algseks.

Inimeste puhul on tuntumad aklimatiseerumise vormid kõrgusesse aklimatiseerumine ja temperatuuriaklimatiseerumine. Kõrgusesse aklimatiseerumine on oluline mägironijatele ja kõrgmäestikualadel elavatele inimestele. Madalama hapnikusisaldusega keskkonnas kohaneb keha suurendades punaste vereliblede tootmist, mis parandab hapniku transporti kudedesse. Temperatuuriaklimatiseerumine jaguneb külmale ja kuumale aklimatiseerumiseks. Külmale aklimatiseerumisel paraneb keha võime säilitada kehatemperatuuri, näiteks suureneb ainevahetus ja vasokonstriktsioon. Kuumale aklimatiseerumisel suureneb higistamine ja paraneb keha võime soojust ära anda.

Aklimatiseerumine ei ole sama, mis adaptatsioon. Adaptatsioon on evolutsiooniline protsess, mis toimub pika aja jooksul ja hõlmab pärilikke muutusi populatsiooni tasandil. Aklimatiseerumine toimub aga üksikisiku eluea jooksul ja on individuaalne vastus keskkonnamuutusele. See on oluline mehhanism, mis aitab organismidel ellu jääda ja toimida mitmesugustes keskkondades.